Alguslugu

Jaanuarikuu vinges tuules seisis isegi õues pikk järjekord. Sõjaaja kahvatud tšekileiva lapsed, õhukeseks kulunud mantlites noorukid, veel puukingi kandvad noored naised ja mõned juba üsna mehised mehedki. Nad kõik olid tulnud teate peale, et kuigi Kuramaal vingleb talvetaeva all suure sõja võigas surmamuusika, hakkavad Viljandis kohe päris eri koolis sädelema helid elust ja õnnest.

Nii meenutas üks kohaliku lehe ajakirjanik Viljandi Muusikaalgkooli vastuvõtueksameid 19. jaanuaril 1945, kuhu oli registreerunud 150 soovijat. Nende seas oli nii lapsi kui ka üle kahekümneaastasi, sest taheti "võimaldada muusika õppimist ka vabrikutöölistele ja ametiskäijatele noortele". Selliseid õppeasutusi loodi 1944/45. õppeaastal veel Pärnus ja Rakveres, samuti Tallinna ja Tartu muusikakoolide alamastmete baasil.

Viljandi kooli asutaja ning esimene direktor Augustin Pung oli lõpetanud 1928. aastal Tallinna Konservatooriumi laulu- ja muusikaõpetaja erialal ning töötas Viljandi üldhariduskoolides muusikaõpetaja, koori- ja ansamblijuhina. Sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal pani ta aluse Viljandi Helikunsti Seltsile ning meeskoorile, mida ta ise alguses juhatas. Hiljem tegutses aktiivne muusikamees ka segakoori Koit dirigendina.

Kui sõjakeeris oli Viljandist kaugenenud, sai Pungast lühikeseks ajaks linna täitevkomitee esimees. Selle aja kasutas ta ära oma ammuse unistuse elluviimiseks — muusikakooli avamiseks.

Kool alustas tegevust 1945. aasta 5. veebruaril samas majas, kus ta töötab tänaseni. See inglise jahilossi meenutav ehitis on ehitatud XIX sajandi lõpus ning kuulus Vana-Võidu mõisnikule parun von Stryckile, kes müüs hoone hiljem arst Jaan Varesele. 1929. aastal ostis maja Viljandi Kaitseliit. Kui Kaitseliit likvideeriti, anti hoone kooli ja lasteraamatukogu käsutusse.

Muusikakoolil oli esialgu ainult viis õpperuumi ja väike saal. Peale raamatukogu võtsid majast enda alla päris palju pinda veel mõned asutused ja korterid.

Esimesed õpetajad ja lõpetajad

Esimeste õpetajatena asusid tööle Alma Arrak, Selma Kaho, Magdalene Wühner ja Elisabeth Schütz (klaver), Silja Turviste ja Salme Tamm (laul), Ernst Teder (akordion, tromboon), Nikolai Schneider (viiul), Evi Melts (üldklaver) ning kontsertmeister Ellinor Saks. Õppealajuhataja oli Vello Tünder, kes andis ka muusikateooria tunde. Kooliteenijana töötas algusest peale kuni oma 80. eluaastani Amalie Tork ehk tädi Maali.

Õpilasi võeti vastu 127. Kõige rohkem oli neid klaveri (78) ja laulu (26) erialal. Paljud olid juba varem eraviisil muusikat õppinud, seetõttu oli võimalik sama aasta kevadel välja kirjutada esimesed lõputunnistused.

Kiitusega kooli lõpetanud laulja Hilda Joamets ja pianist Magda Iline siirdusid edasi Tallinna Konservatooriumi. Pärast selle lõpetamist suunati Joamets Viljandi muusikakooli õppealajuhatajaks, ta õpetas algul ka laulmist, hiljem solfedžot ja muusikalugu.

Laulmise eriala kaotati 1955. aastal, kokku lõpetas selle kuus lauljat. Tollal

oli õpilaste keskmine vanus tunduvalt kõrgem kui praegu. Mõned noored tulid kooli otse sõjast, osa võeti armeeteenistusse, enne kui õppimine läbi sai.

Esimestel aastatel oli õpilaste väljalangevus suur. Näiteks 1945. aasta kevadel jäi 127 õpilasest nimekirja 82. Õppimistingimused olid esialgu rasked. Kõige rohkem kimbutas külm. Esimesel talvel jäi küte saamata ja ruumid olid töötamiseks sageli kõlbmatud. Õpetajad andsid tunde oma kodus.

Õppeasutusele annavad näo säravad pedagoogiisiksused, kellest Viljandi muusikakoolis pole kunagi puudu olnud. Esimestest klaveriõpetajatest meenutavad paljud Alma Arrakut, kes oli lõpetanud Tartu Kõrgema Muusikakooli. Teda armastati tema suure südamesoojuse ja põhjalike teadmiste pärast.

Klaverihelid tema korteris ei vaibunud varastest hommikutundidest hilise ööni. Tihti kustus hoopis punakalt hõõguv elektripirn. Kuid tööd jätkati ikka. Jätkati suitseva petrooliumilambi juures või hubiseval küünlavalgusel. Ei tule meelde, et keegi oleks ära tüdinud. (J. Kaljuste, "Üks väsimatuid". "Tee Kommunismile", 6.II.1965)

Eredad mälestused on klaveriõpetajast Rosalie Dietrichist, kes tuli Viljandisse samuti Tartu Kõrgemast Muusikakoolist. Tema oli üks neist, kes elu lõpuni (ta suri 90-aastaselt) hoidis ennast kursis muusikakooli sündmustega.

Akordioniõpetusele pani aluse Viljandi tunnustatud pillimees ja laulude looja Ernst Teder. Vaskpuhkpilliõpetust alustas Theodor Lohek, klarneti ja flöödikooli rajajaks sai endine sõjaväeorkestrant Lembit Meriloo, kes innustas õpilasi oma mänguga. (Meriloo tütrest Aino Villemsist sai hiljem muusikakooli kontsertmeister.)

Esimese tšelloõpetajana alustas Arnold Press, üdklaveriõpetajana töötas palju aastaid Elo Põder-Salu. Aastatel 1947—1961 tegutses koolis sümfooniaorkester Augustin Punga juhatusel. Sinna kuulusid peale oma kooli õpilaste ja õpetajate ka aktiivsed muusikud mujalt, nende hulgas isegi mõned Tallinna Konservatooriumi õppejõud, kes käisid meelsasti lastemuusikakoolidest järelkasvu otsimas. Orkester saavutas aastatega küllaltki hea taseme, isetegevusülevaatustel saadi auhinnalisi kohti. Kool sai peagi Viljandi muusikaelu keskuseks.

Kooli noorenemine

1966. aastal loobus Augustin Pung tervislikel põhjustel direktori kohast ja tema asemele suunati Abja Lastemuusikakoolist Kalle Tamra, kelle esimeseks ülesandeks oli uute pedagoogide otsimine, sest koolist lahkus kuus õpetajat. Uueks viiuliõpetajaks sai samas koolis õppinud Olav Salu, kes tubli pillimehena kujunes aastatega ka hinnatud pedagoogiks. Puhkpilliõpetajana alustas tööd Ants Sombri, kes on paistnud silma mitmekülgsete oskustega. Oma põhipilli trompeti kõrval on ta õpetanud metsasarve, trombooni, tuubat, plokkflööti, fagotti ja löökpille ning lisaks sellele töötanud tulemusrikkalt puhkpilliorkestritega. Maie Tamrast on aastatega kujunenud riigi üks juhtivaid solfedžoõpetajaid-metoodikuid, kes on juhendanud arvukaid kursusi ja koostanud õpikuid. Klaveripedagoogideks tulid Reet Tiks-Siimer ja Katri Aamisepp-Jänes. Viimane töötab koos aasta varem kooli tulnud Leelo Rõuguga koolis tänaseni.

Kammerkoori ja Viljandi Linnakapelli sünd

Muusikakoolist on alguse saanud mitu kollektiivi, kes on edendanud kogu kohalikku kultuurielu.

1966. aastal loodi Kalle ja Maie Tamra initsiatiivil põhiliselt kohalikest muusikaõpetajatest koosnev Viljandi Kammerkoor, mis kujunes kümne tegevusaasta jooksul Maie Tamra, Aita Tammpere, Jaak Moksi, Heli Kahu ja Tõnu Kallaste juhatusel kodulinna eliitkooriks. 1971. aastast alates esines vahetevahel koos kammerkooriga vanamuusikaansambel, mille asutas flöödiõpetaja Tõnu Sepp. Nii sündis tänaseni tegutsev Viljandi Linnakapell, mida praegu juhatab Tõnu Sepa õpilane Neeme Punder.

Viljandis hakati esimesena eesti muusikakoolidest õpetama vanamuusika pille: plokkflööti, viola da gamba't, klavessiini. Koolile toetudes on alates 1982. aastast korraldatud vanamuusikapäevi, millest on tänaseks saanud igal suvel peetav Viljandi vanamuusika festival.

Kooli ümberehitused

Lasteraamatukogust ja teistest üürnikest vabastatud maja tuli muusikakooli vajadusi silmas pidades ümber ehitada. 1971. aastal algas kolm aastat väldanud remont, millele aitasid jõudumööda kaasa nii õpetajad kui ka lapsevanemad. Sel ajal oli õppetöö praeguses linnavalitsuse hoones Laidoneri plats 5 ja veel siin-seal linnas.

1974. aastaks oli maja seestpoolt ümber ehitatud, mõne aasta pärast kaasaja nõuetele vastavalt sisustatud ja õppevahenditega varustatud. Nüüd võis tööle avaramaid sihte seada. Hakati korraldama üleriigilisi ja piirkondlikke seminare, õppepäevi ja suvekursusi peamiselt solfedžo ja muusikaloo, aga ka improvisatsiooni ja klaverisaate alal. Uuenduste poolest said tuntuks üleriigilised õpilaste solfedžoolümpiaadid ehk solfaadid, mida korraldati viis korda aastatel 1979—1985. Viljandi kool algatas ja juhtis vabariiklikku koostööprogrammi õppevahendite (slaidid, fotod, fonoteek jmt.) valmistamiseks. Selle tööga oli hõivatud kogu koolipere.

Orffi instrumentaarium

Muusikaõpetuses on kõrgelt hinnatud Carl Orffi pedagoogiline süsteem, mille aluseks on laste loovuse arendamine laulmise, liikumise ja lihtsamate pillide mängimise abil. Muusikakoolides seda metoodikat esialgu ei kasutatud. Viljandi kool oli 1972. aastal esimene Eestis, kes sai Orffi instrumentaariumi omanikuks. Plokkflööte, metallofone, ksülofoni, kellamängu ja veel mitmeid rütmipille hakati kasutama nii eelkoolis kui ka solfedžotundides. Uudse õppemeetodiga käisid tutvumas teiste koolide õpetajad. Ekstra muusikat kirjutasid meile Veljo Tormis ja Heino Jürisalu, viimane oli Orffi õpetuse esimesi propageerijaid Eestis.

1986. aastal salvestati muusikakooli jõududega heliplaadile Heino Jürisalu muusika "Mere taga metsa ääres", kus kasutati põhiliselt Orffi pille.

Näidislastemuusikakool

Nõukogudeaegsed muusikakoolid töötasid ühesuguste õppekavade alusel. Paraku olid need ajale jalgu jäänud. Sisuliste muudatuste tegemiseks oli ainuke võimalus taotleda näidiskooli nimetust. 1980. aastal tuli Moskvast kultuuriministeeriumist Viljandi muusikakooliga tutvuma ekspert, kes jäi nähtuga väga rahule. Leiti, et koolil on kaasaegne ainebaas, nõuetele vastav metoodiline pagas ning lastesõbralik õppekeskkond.

Nii saadi näidislastemuusikakooli nimetus, mille kinnitas kohalik kultuuriministeerium. Uus staatus ei toonud kaasa mingeid ainelisi eeliseid, kuid andis suurema iseseisvuse katsetamiseks õppeplaanide ja -ainetega. Õppeaeg ühtlustati kõigil erialadel: nüüd sai muusikakoolis nagu üldhariduskooliski õppida kaheksa aastat ja seejärel edasi minna keskastmesse. Eriti andekad ja töökad õpilased (Heli Meibaum-Saard, Ene-Mai Salumäe, Jana Perens-Allik jt.) said eriprogrammi alusel õppides ettevalmistuse otse Tallinna Konservatooriumi minekuks.

Oluline oli Kalle Tamra eestvedamisel osalemine kooliuuenduslikus liikumises. Lastemuusikakoolid olid tollal orienteeritud põhiliselt professionaalsete muusikute ettevalmistamisele. Nüüd seati eesmärgiks üldmuusikaline haridus. Sellega seoses kasvas rühmatundide osatähtsus, töötati välja diferentseeritud õppekavad vastavalt õpilaste võimetele.

1985. aastal tähistas kool 40. aastapäeva. Sel puhul kirjutas ajakirjanik Aime Kivistik kohalikus ajalehes: Õppetöö läbimõeldus, süsteemipärasus, vastuvõtlikkus uuemate muusikaõpetuse suundade suhtes - kõik see on alus, millel näidiskooli nimetus põhineb. Ei maksa muidugi arvata, et kõik on tulnud kergelt või poleks enam edasipürgimise võimalust. Küll aga aimab iga selle kooliga kokkupuutunu kabinettide, õppevahendite ja kõige muu taga tõelist fanatismi, kiindumust  oma töösse ja koolisse. ("Tee Kommunismile", 14. XII 1985)

Telesaated muusikakoolist

Viljandi muusikakooli silmapaistev tegevus äratas ka meedia tähelepanu. Eesti Televisioon on teinud koolist mitu saadet, eredaim neist oli 16-osaline "Vahva mees, kes pilli teeb" aastatel 1992—1994. Sarja eesmärk oli õpetada vaatajatele lihtsamate pillide valmistamist ning tutvustada mänguvõimalusi. Mitmete alguses kavandatud autorite kõrvalejäämise tõttu pidi Kalle Tamra ise kirjutama stsenaariumi. Igaks saateks tuli organiseerida õpilaste, kooli töötajate ja lastevanemate poolt uute pillide valmistamine. Kalle Tamra komponeeris lood ja koos Maie Tamraga õpetati need lastele selgeks. Direktor astus üles ka saatejuhina. Töö oli mahukas ja aeganõudev, kuid sari äratas suurt huvi. Pealegi sai kool selle tulemusena ainulaadse isemeisterdatud pillide kogu.

ETV-s esinenud õpilaste ansambel oli menukas ka hilisematel esinemistel. Nende tegevus on jäädvustatud videolindile ja helikassetile.

Kontsertide salvestamine

Helitehnikal on muusikakoolis olnud suur osatähtsus. Alates 1972. aastast on saalis mikrofonid, et salvestada lõpetajate eksameid, hiljem ka kõiki teisi esinemisi. Esialgu tekitas see noortes muusikutes kõhedustunnet, nüüd ollakse lindistamisega harjunud. Helisalvestustehnika on teinud läbi arengu: alguses said õpilased kooli lõpetamisel kaasa magnetofonilindi, siis helikasseti ja nüüd CD-plaadi ning DVD, kus on peal nende pillimäng. Heli- ja videosalvestusi kasutatakse ka õppevahendina.

Autorikontserdid ja stiiliõhtud

Muusikakooli väike saal on varasemate aegadel olnud linna keskne kammersaal, kus filharmoonia vahendusel on musitseerinud nimekad interpreedid nii Eestist kui mujalt. Kooli on külastanud ka paljud heliloojad — 1970. aastatel oli Viljandi rajoonil heliloojate liiduga nn. šeflusleping. Tänu sellele käisid siin Jaan Rääts, Veljo Tormis, Alo Põldmäe, Valter Ojakäär, Leo Normet, Lepo Sumera jt. Hilisemal ajal on korraldatud mitmeid autorikontserte, kus õpilased esitasid Eino Tambergi, René Eespere ja Rein Rannapi laule ning lugusid, kuulates autorite kommentaare.

Populaarsed on stiiliõhtud ja teatraliseeritud kontserdid, mis aitavad noori viia kostüümide ja mängulisuse kaudu ammusesse ajastusse. Niisugused ettevõtmised on tänuväärne lisa igal nädalal toimuvatele plaanipärastele õpilaskontsertidele.

Mantlipärija Tonio Tamra

2003. aastal otsustas Kalle Tamra minna pensionile ja kooli direktori kohale kuulutati välja avalik konkurss. Valituks osutus Tonio Tamra, kes töötas Eesti Muusikaakadeemia haldusprorektorina ning oli juhtinud ka Kiili Kunstide Kooli. Üle mitme aastakümne loodi kooli õppealajuhataja ametikoht, kuhu asus tööle seni Merivälja põhikoolis muusikaõpetajana töötanud Tuulike Agan.

2004.a. kevadkontserdi järel avaldas muusikakooli perele oma tunnustust kultuuriakadeemia rektor Anzori Barkalaja: Sain kinnitust mõttele, et muusika on olilisim osa inimeseks saamisel ja olemisel. Nägin, et mu kolleegid, kes töötavad nii muusikakoolis kui kultuuriakadeemias, ja kõik teised muusikakooli peadagoogid on teinud tulemusrikast tööd. Saalis olid koos vähemalt nelja põlvkonna inimesed, mida näeb praeguses Eestis harva. See on muusikakooli suur saavutus. ("Sakala", 5. VI. 2004)